EL-i riikide siseministeeriumide juhid otsustasid radikaalselt muuta EL-is varjupaiga ja ajutise kaitse andmise korda. DW selgitab heakskiidetud meetmete olemust, mille eesmärk on drastiliselt vähendada ebaseaduslike migrantide sissevoolu.

Neljapäeva, 8. juuni õhtul Luksemburgis toimunud ELi sise- ja justiitsministrite konverentsil häälteenamusega heaks kiidetud reform on raskelt saavutatud kompromiss. Poola ja Ungari hääletasid vastu, põhimõtteliselt ei soovinud põgenikke vastu võtta. Kolm riiki jäid erapooletuks. Austria ja Holland nõudsid karmimaid meetmeid. Saksamaal, vastupidi, leebem ja inimlikum suhtumine lastega illegaalsete migrantide peredesse.

​

Laagrid migrantidele Euroopa Liidu välispiiril

Heakskiidetud reform näeb ette senise normi kaotamise, mille kohaselt võib iga mingil moel EL-i sattunud välismaalane varjupaiga- või ajutise kaitse taotluse läbivaatamisel arvestada põhjaliku individuaalse protseduuriga.

Edaspidi toimub esialgne tsentraliseeritud valikumenetlus juba EL-i välispiiridel: illegaalsed immigrandid riikidest, mille kodanikud on praegu keskmiselt alla 20 protsendi EL-i elamisõigust omavatest juhtudest, interneeritakse erilaagritesse. Neile on ette nähtud kiirendatud menetlus varjupaigataotluste läbivaatamiseks ja viivitamatuks väljasaatmiseks. Neid ei loeta ELi territooriumile sisenenuks.

Sama kord on ette nähtud nn "turvaliste" riikide kodanikele. Ehk siis need, milles EL-i seisukohalt austatakse inimõigusi, kehtivad pagulaskonventsioon ja õigusriigi põhimõtted. Ilmselgelt käsitletakse sellistena selliseid riike nagu Maroko, Tuneesia, Alžeeria, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, aga ka Moldova ja Gruusia.

​

"Transiit" ELis suletakse

Enamgi veel. Kõik teised migrandid, kes saabuvad EL-i transiidina "turvaliste" riikide kaudu, jäävad täielikult ilma võimalusest varjupaika taotleda: nad saadetakse kohe tagasi "turvalisse" transiitriiki, kuna nad ei sisenenud EL-i, et nad saaksid taotleda asüüli selle ametivõimudelt.

Luksemburgis toimunud ministrite kohtumisel otsustatud pagulaste laagrites (ilma sealt lahkumise võimaluseta) kinnipidamise tähtaeg "ei tohiks" ületada kuut kuud: 12 nädalat avalduste läbivaatamiseks ja veel 12 nädalat väljasaatmisprotseduuriks.

Saksamaa katse teha alaealiste lastega peredele erand sellest reeglist – mitte saata neid laagritesse – ei õnnestunud. Valitses seisukoht, et salakaubavedajad ei jätaks sellist erandit ära kasutamata, et saata EL-i "väikelastega peresid".

​

Saksa rand Vahemere ääres

Eelmisel aastal taotles EL-i riikides varjupaika umbes miljon migranti üle kogu maailma (v.a Ukraina pagulased). Samal ajal on Saksamaal varjupaigataotlejate arv endiselt umbes kaks korda suurem kui Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias aga kuust kuusse kolm korda rohkem.

Endise kantsleri Angela Merkeli külalislahkete žestide tulemusena 2015. aastal peavad paljud üle maailma Saksamaad endiselt lihtsaimaks asüülitaotluse sihtmärgiks. Ja siinsed elamis- ja rahalised tingimused nii oma saatuse üle otsustamisel kui ka juba ühe või teise elamisloa saanud isikutel on võrreldamatult paremad kui enamikus teistes EL-i riikides.

Veelgi enam, nagu märgib Saksamaa valitsus, ei olnud 80 protsenti Saksamaa võimude poole pöördunud migrantidest registreeritud üheski teises EL-i riigis, kuigi ilmselgelt saabusid nad siia Vahemere rannikult. Võib-olla, nagu kantsler Olaf Scholz kunagi naljatas, on selle mere kaldal Saksa rannariba, millest keegi veel ei tea?

​

Sunnitud solidaarsus

Edaspidi registreeritakse kõik EL-i saabuvad illegaalsed migrandid EL-i välispiiri läbimisel esiteks rangelt registreeritud, teiseks jaotatakse nad riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule. See tähendab, et Saksamaa siseministeeriumi andmetel moodustab Saksamaa 21,56 protsenti ELis varjupaika taotlejatest.

Vajadusel vastu võtta teatud arv pagulasi võivad riigid siiski ära tasuda. Üks vastu võtmata illegaalne immigrant läheb tema riigikassasse maksma 22 000 eurot. See aga ei tähenda, et iga üle normi oleks asukohariigi eelarve kasv. "Solidaarsustrahvi" saab maksta panuse vormis piirirežiimi tugevdamisse või selle personali selleks otstarbeks varustamiseks.

​

Kes ei saa "pääset" Euroopasse 

Föderaalse Migratsiooni- ja Pagulasameti (BAMF) igakuiselt hallatava ja igakuiselt avaldatava statistika kohaselt olid esikümnes riigid, mille kodanikud saavad Saksamaal kaitset või varjupaika sagedamini kui 20% juhtudest, Eritrea (85,2% tunnustamismäär), Süüria (84,2%), Somaalia (77,5%), Afganistan (73,2%) ja Iraan. Aga need on riigid, kust tuleb põhiline põgenikevoog Euroopasse. Aga kõik teised? Milliste teiste riikide kodanikel on võimalus jääda näiteks Saksamaale?

BAMF-i pressiteenistus ei olnud väga nõus vastavaid andmeid DW korrespondendiga jagama, viidates, et pagulaseks tunnistamise kõrge protsent ei ole veel näitaja. Tõepoolest. Näiteks Kreeka kodanike pagulastena tunnustamise osakaal oli selle aasta esimesel viiel kuul 100%! Tõsi, sel perioodil pöördus Saksamaa võimude poole vaid üks kreeklane.

Riigid, mille vähemalt üle 100 kodaniku taotles mais Saksamaalt varjupaika ja mille tunnustamise osakaal on üle 20%, on Etioopia, Guinea, Sudaan, Jeemen, Pakistan, Venezuela, Hiina ja Tadžikistan. Järelikult ei ole enamikust ülejäänud umbes 180 maailma riigist pärit illegaalsetel migrantidel tegelikult isegi teoreetilist võimalust saada Euroopa Liidus pagulasstaatus.